inglise kokkerspanjelist

Inglise kokkerspanjel kuulub maailma soosituimate koeratõugude hulka. Tõu harrastajal on põhjust lihtne taibata, sest see tõug esindab kõike parimit, mida inimene võib koeralt soovida – kauni välimusega, rõõmsameelne, energiline ning suure meeldimissooviga kogu pere koer. Samad omadused on aga sageli tõuga tekkivate suurimate probleemide põhjusteks. Unustatakse, et põhiolemuselt on inglise kokkerspanjel kõike muud kui diivanil lebamisega rahulduv seltsikoer. Inglise kokkerspanjel on endiselt järjepidevat kasvatust ja kindlat karjajuhti vajav jahikoer Inglismaa nurmedelt ning sellisena soovime me teda ka säilitada.

TÕU TAUSTAANDMED

Tõu areng ja algupärane kasutusotstarve

Spanjelitüüpi koeri on Euroopas kasutatud väikeulukite jahil juba antiikajast peale. Algul kasutati spanjeleid pistrikujahil, kus koer tõi ära pistriku poolt vigastatud saaklinnu, hiljem tulirelvade kasutuselevõtuga muutus spanjeli kasutusotstarve linde ülesajavaks ning saaki äratoovaks koeraks.

Kõige vanem kirjapandud tekst, kus spanjeleid mainitakse, pärineb aastast 914 ning seal on kirjas, et spanjel esindab ühte kolmest arvukamast koeratüübist. Ingliskeelsestes kirjutistes mainitakse spanjeleid esmakordselt 1300-ndatel Chauser’ ja Gaston de Foix’ poolt. 1400-ndate kirjatükkides mainitakse spanjeleid pärinevat Hispaaniast, sellest ka nimi „spanjel”. Samast ajajärgust pärinevas tekstis kirjeldatakse spanjelile omast tööstiili järgmiselt:” Spanjel jookseb saba liputades isandast eespool, linde lendu ajades”. Doktor Caius jagas 1570 kirjutatud teoses „Treatise of English Dogges” koerad kahte klassi – „Venatici” ja „Auscupatorii”. Viimasena mainitud rühma jagas ta setteriteks, kes toovad saaklindu maalt, ning spanjeliteks, kes toovad saaki veest. 

17. sajanil Malboroughi hetrsog oli tuntud punavalgete spanjelite poolest, keda teati nimega Blenheim või Woodstock. Need koerad olid eriti hinnatud oma tööomaduste poolest ning usutakse, et neist põlvnevad kõik tänapäeva maaspanjelid.

1790-ndatel eristati esimest korda kokkerspanjel ja springerspanjel, võttes aluseks tõule omast jahiviisi. John Scott kirjeldab 1803 raamatus „The Sportsman Cabinet” springereid suurematena ning sobivamatena igasugusele saagile igasugusel maastikul. Kokkereid kirjeldab ta väiksematena ning eriti sobivatena tööks tihnikutes. Scott kirjeldab kokkeri ja springeri erinevusi järgmiselt: „ Kokker erineb springerist lühema ja kompaktsema vormi poolest. Kokkeril on lühem pea ja koon ning pikemad kõrvad – mida pikemad, seda parem. Jäsemed on lühikesed ja tugevad ning karv kipub kiharduma enam kui springeril”. Värvidena mainib ta maksa-valget, punast, puna-valget, must-valget, maksavärvi ning tanmärkidega musta – värv, mis tõenäoliselt saadi vanade inglise terjeritega ristamise teel. Muude tõugudega ristamist mainib ta olevat nii levinud, et on raske leida puhast kokkerspanjelit. Lisaks erines tõu tüüp maa eri osades tugevalt.

1800-ndatel lahutati tõud koera kaalu järgi. Alla 25 naela (u. 12 kg) kaaluvad maksavärvi koerad olid sussexi spanjelid, mustad ja muud värvi kokkerspanjelid ning suuremad fieldspanjelid. See viis olukorrani, kus ühes pesakonnast võis tulla kolme eri tõugu koeri. Kasvupiiril olevaid koeri peeti sageli näljas, et nad saaksid näitustel võistelda väiksemakasvulise tõu hulgas.

Kokkerspanjel märgiti omaette tõuna Inglise Kennelklubi tõuraamatsse aastal 1893. Selle esimese sissekande alt leiti 10 isast ja 21 emast, kelledest osa olid varem olnud kirjas fieldspanjelitena. Enne Kennelklubi rajamist 1873 aastal ja tõuraamatu avamist 1874 olid kasvatajad aegajalt teinud ülestähendusi aretuses kasutatud koerte kohta. Mõnel kasvatajal oli koerte hooldamise ja koolitamise jaoks palgatud abiline, kelle põhiülesandeks oli kasvatada võimalikult häid jahikoeri. Seega juhtus sageli, et hea lõpptulemuse nimel ei hoolitud aretuses kasutatavate koerte tõupuhtusest. Tõu nimekiri oli avatud veel 1930, mistõttu ei olnud harvad need juhtumid, mil pesakonna vanemad olid eri tõugu (nt. kokker x springer) või olid vanemad registreerimata.

Kirjusid ja ühevärvilisi kokkereid on alates teisest maailmasõjast aretatud eraldi. 1958 a. muutus Inglismaal välimikutšempioni saamise kord, nii et tšempionitiitli (ShCh) saamiseks ei nõutud enam töökatse tulemust. Selle tulemuseks oli tõu üha selgem jagunemine kasutus- ja näituseliidideks. Selline jagunemine toimus ka teiste, algul vaid jahikoertena peetud briti koeratõugudega. Kasutusliini kokkerspanjelite aretuses ei hoita värvirühmi eraldi, vaid sugupuudes esineb läbisegi nii ühevärvilisi kui ka kirjusid koeri.

Tõu tüübi ühtlustumise seisukohalt peetakse väga tähtsaks 1879 aastal sündinud musta isast nimega Obo (Ch). Sellisest väikesekasvulisest, madalajalgsest ja pikakerelisest koerast on alguse saanud tänapäevase kokkerspanjeli välimiku aretus. Tõugu harrastav ühing „The Cocker Spaniel Club” tähistas tõu kodumaal 2002. aastal sajandat tegutsemisaastat. „The Club-i” kuulub praegu umbes 1500 liiget nii tõu kodumaalt kui ka välismaalt.

Tõu tänapäevane kasutusotstarve

Kokkerspanjeleid peetakse Eestis, nagu ka mujal maailmas, tänapäeval peamiselt seltsikoertena. Eestis on peamiseks harrastusviisiks näitused ja viimasel ajal on populaarsust kogunud agility ja rallikuulekus (RK). Inglise kokkerspanjelid on kuuletad ja omanikuga hästi koostöötavad koerad, mistõttu on neid läbi aegade kasutatud kuulekuses (KK). Mitmed inglise kokkerid töötavad teenistuskoertena politseis (narkokoertena). Mõned üksikud koerad on olnud kasutusel ka jahikoertena, neid kasutatakse linnujahil ja verejäljel. Teada on ka kokkeritest abikoeri.

Eesti kokkerid on kõik pärit näituseliinidest, tööliini kokkerid Eestis praktiliselt puuduvad.